Naomi istus peamajast kõige kaugemas lõunalauas, pikutades laua ääres oleva pingi peal. Tema beežikas kott oli tüdrukul pea all, musta klaasiga prillid ninal ja pruunid silmad nende taga jälgimas käes oleva raamatu ridu. Kodus luges Benson harva, seda põhiliselt õhtul enne magama minemist, kui tal kohe und ei tule. Seda loomulikult juhul kui ta mingil põhjusel ei viitsi randa kõndima minna, nagu oleks see tema majast eriti kaugel. Tuleb ainult trepist alla esimesele korrusele minna, läbi elutoa kööki minna ja viimases asuva tagumise ukse kaudu majast välja minna. Paar sammu trepist alla ning oledki ilusal valgel rannaliival. Enda perekonnast oli Naomi vist ainus, kes nautis loodust nõnda palju, et oli valmis elama selles kasvõi palja taeva all.
Aeg-ajalt rüübates sõõmu veepudelist, mis laua all varjus oli, kohendas näitsik prille enda ninal ning tõstis enda asendi natukene kõrgemale, et ta täitsa pikali lamasklema ei vajuks. Seljas oli neidisel lühikesed lillelised püksid, valge topp ja kuskil pingil all olid ka tema beežikad rihmikud. Tüdrukul polnud erilist soovi jalatsid endale jalgu päevitada.
Kuigi Naomi jume oli niigi aasta läbi kergelt pruun, leidis tüdruk, et olla suvel natukene rohkem jumekas, ei tee talle liiga. Nagu nii veedab ta 24/7 aega väljas ja tahtmatult hakkab päike talle peale, seega miks mitte seda vahel ka tahtlikult endale ligi meelitada.

Spoiler:

OT: Kinni

Lõunaga oli noormees pisut hiljaks jäänud. Tal läks lasketiirus lihtsalt kauem. Nüüd oli ta lõunat käinud ostmas ning arvas, et õues einestamine oleks täna hea valik küll aga olid enamus lauad kinni. Ainult üks laud oli veel ühe vaba pingiga. Teisel pikutas üks neiu. "Loodan et ei sega" lausus ta kui laua taha istus. Ta tundis end pisut nahhaalselt, tulles sinna teise inimese ette sööma, kuid paremat kohta ju polnud. Siiski muigas ta endamisi, kuna tüdruku tundis ta ära. Naomi. Töö tüdruk oli jäänud eelmisest aastast hästi meelde. Hea surfaja ja super kena tüdruk pealekauba.

Naomi lükkas korraks prillid ninal madalamale, kui kuulis kellegi meeldiva häält. Tema suule ilmus pisikene naeratus, tundes mehe kiirelt ära. Ta oli teda ka eelmine aasta siin näinud. "Mul pole kunagi midagi meeldiva seltskonna vastu," sõnas neidis pisikese naeratusega. Mõne jaoks võis ta kõlada flirtivalt, aga selline oli lihtsalt Bunny alati positiivne ja sõbralik pool. Ilmselt ka ainukene, vähemalt maailma jaoks, sest nad pole veel halvas või kurvas tujus näitsikut kohanud.
Jalad põlvest kõverdanud, lükkas Naomi ennast istuma, sättides viisakamalt istuma. Tüdruk pole siiski enam üksi lauas ja mõned viisakusreeglid kehtivad ka temale. Vasaku jala üle parema tõstnud, asetas Benson pooleli oleva raamatu lauale. Murdnud pooleli oleva lehe ülemise nurga ära, sulges näitsik raamatu, võttes sõrmede vahele enda joogipudeli ja juues sealt paar lonksu. "Tore sind ka see aasta siin näha, järelikult ei hirmutanud meie liigne entusiasm sind liiga ära," muigas neidis õrnalt, silmitsedes meest teisel pool lauda.

Ka Alexile kõlas see flirtivalt. Talle isegi meeldis see, kuna noormees oli ise kohati samasugune. See tõi kerge muige huulile. Noormees hakkas enda kartulisalatit sööma. Lisaks olid tal veel lihapallid ja joogiks suur jäätee. Võtnud lonksu joogist, et söök kergemini alla läheks, tõstis ta pilgu neiule enda vastas. "Pidin ikka tulema" lausus ta. "Teiega oli lõbus" lisas ta sinna juurde ning naeratas. "Välja arvatud need paar või kolm tempu mis te korda saatsite, aga lõbus" jutustas Chris ning naeris endamisi. Hetke vaatas ta veel Naomit, endal silm säramas. Kas tõesti oli ta nii õnnelik tüdrukut nähes? Pannud tähele, et nad mõlemad lihtsalt üksteisele juba vaikuses otsa vaatavad, ilmus noormehe huulile muie ning ta jätkas söömist. Ebaviisakas niimoodi jõllitada. "Surfanud oled vahepeal?" uuris Alex. Naomi oli üks laagri parimaid. Kuid alati sai olla parem. Ja see oli juba üks õpetus noortele. Alati saab olla parem. Ta tõstis taas pilgu.

Naomi turtsatas kergelt, kui mees mainis õpilaste tehtud paari vempu. Näitsikul olid need veel hästi meeles, kuna ta oli siiski üks nn korraldusgrupist, kes mõtles need välja ja aitas läbi viia. "See oli meie allkirjaga proovikivi, vaatamaks, kas sa pead meiega suve lõpuni vastu või ei," muigas näitsik, sättides ühe lohakast krunnist välja kukkunud salgu tagasi enda kohale. Käed tagasi lauale pannud, jättis ta ühe neist lõua alla ja teise punaseks võõbatud küüntega hakkas vaikselt rütmi vastu lauda lööma.
Alexi küsimuse peale noogutas Bunny, juba selle ühe sõna kuulmine lõi neidisel silmad särama. Ta ootas seda suve nii kaua, kuna siinseid randu pole võimalik võrrelda Rhode Islandi omadega. "Peaaegu iga päev ning kuna ma elan rannas, siis on võimatu mitte leida aega, et võtta laud ja paar tundi soolases vees veeta," sõnas neidis. Tema puhul tähendas paar tundi peaaegu poolt päeva. Ta jumaldas vett ja üldse kõike, mis on loodusega seotud.
Vahepeal viis ka Benson enda pilgu mehelt mujale, kuna selline jõllitamine oli tõesti imelik. Justkui oleks paari pilgu taga kirjas sootuks midagi muud. And that kind of freaked her out. Omamoodi loomulikult, mida neidis ei lasknud eriti väljapoole paista. Ta oli päris hea enda mõtete ja tunnete vaoshoidmisega.

"Ma arvan, et olen medali välja teeninud " lausus Christian, kui oli järgmise suutäie ära söönud. "Või mis sa arvad?" küsis noormees küsimuse, millele ta otseselt vastust ei oodanud, endal taas kerge naeratus huulil. Kes teab paljusid õpetajaid need laagronoored ära 'ristinud' on. "Kas mõni õpetaja pole siis vastu pidanud, peale ühe aasta?" uuris Alex. Teda võis uueks õpetajaks siiski nimetada. Teised olid juba vanemad olijad. Aga need paar vembu ei olnud piisavad, et noormeest laagrist eemal hoida. Talle meeldis seal. Nagu kodu.

Kuulnud, et tütarlaps pea iga päev surfab, Chris noogutas endamisi. Tal oli suu täis, seega noogutas oli kui rahulolu ja kiitus Naomile. "Nii peabki" lausus ta, kui suu taas tühjaks oli söönud. Mahla jõi ta ka peale. "Varsti hakkavad tunnid. Ülehomme oli vist surf?" mõtles ta valju häälega. Päevad olid tal pisut sassis. Aga kui tunnid ükskord hakkasid, sai noormees alati järje peale. Peagi oli Alexil söödud. Jääteed oli tal aga veel alles.

"Ühe medali kohe kindlasti, aga õiglasem oleks anda lausa karikas," muigas Naomi lõbusalt, viies enda sügavpruunid silmad tagasi mehele. Enda lõunasöögiga oli näitsik oma pool tundi tagasi lõpetanud, valinud värske puuviljasalati ja pisikese prae. Neidis polnud küll taimetoitlane, aga liha sõi ta vähe, eelistades pigem kala või rohelisi asju. "Nad peavad küll aasta vastu ja tulevad isegi järgmine, lihtsalt keegi pole meie vempe nii vabalt võtnud, kui sa seda tegid. Naljast arusaamine ja kaasanaermine tekitab siiski usalduse, kuna keegi ei soovi õpetajaks kedagi, kes on nii vana, et ei mõista enam noori," kehitas Naomi algul õlgu, kuid peagi oli tema suul naeratus tagasi. Pärast nende tempude üle elamist sai Alexist noorte jaoks üks lahedamaid õppejõude.
"Reedel jah. Ma ei jõua seda ära oodata. Mulle küll meeldivad kodukoha lained, aga siinsed on lihtsalt vaimustavad," venis naeratus näitsiku suul veelgi. Rüübanud paar lonksu vett, pani Bunny pudeli koos raamatuga tagasi kotti.

Noormees muigas kergelt, kui pilgu Naomile viis. "Ah et lausa karikas. Ma loodan et saan selle aasta jooksul" lausus noormees. Loomulikult ei oodanud ta karikat, kuid ta oli kindel, et noored oleks suutnud midagi välja mõelda, kui tahaksid. "Ma tunnen, et tänu noorusele on mul siin tõesti parem, kui vanematel" rääkis Chris tasa. "Noored suhtuvad hoopis teistmoodi" lisas ta sinna juurde. Nüüd jõi ta oma jäätee ka ära. Läbi see lõuna oli. Kiirelt vaatas ta kella. Uus sats lasketiirus oli tulemas. Aga hiljaks polnud noormees õnneks jäämas. Aega veel oli pisut.

"Eks me püüame midagi sinu jaoks välja mõelda," muigas Naomi lõbusalt. Vaevalt neil fantaasiast puudu jääb, vähemalt Bunny'l on seda mitme eest antud. Tänu sellele tuleb tüdruk igast olukorrast välja. Siiani on tulnud ja loodetavasti neidise õnn jääb temaga. "Tunned ennast ka siis nooremana?" turtsatas Benson valjult, hakates endamisi naerma. "Mitte, et sa peaksid ennast tundma nüüd muldvanana. You look quite good for your age, not that you are old or something like that," lisas näitsik, vangutades kiirelt enda pead, kuna momendil suutis ta küll päris valed sõnad leida.

Noormees naeratas endamisi. Nüüd oli raudselt oodata midagi selle aasta jooksul. Naomil oli kindlasti midagi varrukast võtta. Christian viis pilgu ümbrusele. Inimesed hakkasid laudadest lahkuma, kuna lõuna oli söödud. Küsimuse peale turtsatas ka Chris ise. "Ikka tunnen jah" vastas ta siis küsimusele. "Nooremana, kui tegelikult olen" rääkis ta edasi ning naeratas, kui pilgu tagasi Naomile viis. "Eriti teiega aega koos veetes. Tuleb tunne nagu oleksin ise veel laagris. Õpilase, mitte õpetajana" seletas ta ning muigas kavalalt. Nüüd oli ta õpetaja, kuid omal ajal sai ikka igast asju korda saadetud. Nüüd pidi ta jälgima reegleid rohkem, kui enne. See oli viis, kuidas veel laagris püsida. Tänu sellele sai ta ka noortest aru, kes vahepeal lollusi tegid. Ta ei kaevanud, vaid jättis enda teada, kui midagi nägi või kuulis. Chris muigas, kuna sai aru, et Naomil pisut ebamugav selle küsimuse pärast oli. Aga noormees ei pannud pahaks. "Khm, mis täna edasi plaanid?" uuris Christian hetke pärast, peale kerget köhatust. Köhatus seepärast, et lause jäi kergelt kurku kinni. Äkki oli see neiu käest liiga palju infot uurida. Või äkki talle imelik? Noormeest huvitas lihtsalt. Ehk tuleb ta lasketiiru kaasa, või äkki leiab noormees tee sinna, kuhu Naomi hiljem minna plaanib. Chris ei teadnud ka ise päris täpselt, miks see soov tal tuli, kuid neiuga võiks rohkem aega veeta.

"Peaasi, et sa meist lapsikumaks ei muutu, sest siis on jama käes, kuna keegi peab meid ka veel kasvatama ja harima, mitte vastupidi," muigas Benson lõbusalt, kallutades pead kergelt küljele. "Sa käisid ka siin laagris?" kergitas näitsik vasakut kulmu, jäädes mehele üllatunult otsa vaatama, seda poleks ta küll osanud arvata. Ometigi tundus see momendil üsna loogiline. Tüdruk tuleks ka ise siia õpetajaks, kui vanust piisavalt oleks.
"Ma mõtlesin hiljem üles otsida üks pisikene järvekene metsas, mille juures oli ka pisikene kosk. Ma leidsin selle eelmine aasta täiesti juhuslikult, kui ma metsas jooksin, ning see jäi kuidagi minu paigaks. Aga hetkel võtan osa ilmselt mõnest valikainest, kui ma vaid teaksin, mis lähiajal algavad. Ma pole jõudnud ennast veel nende aegadega kurssi viia," muigas Naomi endamisi. See oli täiesti tavaline tüdruku puhul, et ta avastab teatud asjad alles siis, kui need juba käivad.
Selle pisikese ujumiskoha avastas näitsik tõesti juhuslikult, kui ta jooksis sügavamal metsas, hoides laagrist ja pealinnast kaugemale. Juhul kui ta teiste käest uuris, kas keegi teab sellisest kohast, sai ta ainult eitavaid vastuseid. Oma salakohta polnud ta veel kellegi reetnud.

Christian kortsutas hetkeks lõbustatult kulme. "Ja, käisin. See oli mu lemmik koht. Lemmiklaager" rääkis noormees siis väga siiralt ja lõbusalt. Ta seletas seda justkui nagu noor laagriline. Aga nii oligi. Muidu ta siin ei töötaks. "Laagris veedetud ajad jäid ikka südamesse" seletas ta. Nüüd jäi Chris kuulama juttu järvest ja kosest. Kas tõesti selline kiht on olemas. Noormees mõtles hetke. Omaarust teadis ta kõiki kohti laagris. Kogu territooriumi. Lõpuks muigas noormees endamisi. "Kas sa viiksid mind ka millalgi sinna?" uuris noormees väikse häälega, tõstes oma pilgu Naomile. Muie tema huulil sobis hästi tema just esitatud küsimustega, kuigi tegelikult muigas ta, sest tundus, et ta mäletas isegi seda kohta. Kuidas sinna aga sai, ei tulnud Christianil hetkel silme ette. Siiski ootas ta neiu vastust. Minna tüdrukuga kusagile tema salajasse kohta. See oleks armas. Väga armas. Mõte endast ja Naomist kusagil ilusas kohas, kuhu keegi teine tulla ei oska, tekitas noormehes mingisugust elevust. Elevust, mida Alexki seletada ei osanud. Aga juba oli küsimus õhus. Alex langetas pilgu. Ehk oli see halb, küsida midagi nii salajast. Siiski piilus ta peagi altkulmu neiu poole.

"Ega siin on tõesti midagi sellist, mis lihtsalt kutsub tagasi. Mul on juba neljas suvi siin," muigas Naomi õrnalt, noogutades mehe sõnade peale. Nüüd kui Alexi sõnade peale mõelda, siis tundus see tõesti loogiline, miks peaks muidu keegi kogu õpetamist nii hingega võtta.
"Oleneb, mida ma selle eest saan, siiski minu pisikene salakoht," ilmus Bunny suule kaval muie, kui tema silmad püsisid Alexil. Tegelikult tegi ta nalja, aga sellegi poolest tahtis näitsik näha, kuidas Chris sellele reageerib. Omamoodi oli see pisikene katse. "Ütleme siis nii, et kui sa suudad mind täna kella viie paiku üles leida, siis ma viin sind," pilgutas Naomi kavalalt ühte enda pruuni silma, tõustes seejärel lauast üles. "Aga siis ma panen sind sõlmima verelepingu, et see jääks meie saladuseks," lisas näitsik õrna muigega, mõeldes enda sõnu tegelikult tõsiselt. Bensonile meeldis too koht suuresti sellepärast, et see oli vaikne, seal polnud kedagi teist, keda võiks nimetada segavaks faktoriks. Ainult Naomi ja tema mõtted.

Noormees naeratas kergelt. Alex omal ajal käis ikka igas laagris. Võib-olla ühes mitte, kuna perel olid tol ajal rasked ajad, kuid mõte jääb samaks. "Ah et mis sa saad?" muigas Christian endamisi, vaadates neidisele otsa. "Oleneb, mis sa tahad" lisas ta sinna juurde, kergeltflirtiv alatoon sealjuures. See lihtsalt lipsas üle noormehe huulte. Kuulnud nüüd pakkumist, et kui noormees ta viie paiku leiab, siis Alex näeb seda kohta. Ja vereleping? Noormehe üks kulm kerkis ikka pisut. "Kohe nii tõsine asi teine?" küsis ta ning naeratas tasa. See isegi meeldis Chrisile, et Naomi enda seda sala kohta niivõrd hoidis. See oli armas.

"Ning oleneb, mida sa oled valmis pakkuma vastutasuks," püsis lõbus muie näitsiku suul, pruunid silmad Alexit silmitsemas. Iseenesest võiks Naomi kõike paluda - alustades mõnest napakast vembust kellegi teise suhtes, šokolaadist ja lõpetades mitte millegagi -, aga tavaliselt uurib ta ikka enne välja, kui kaugele on keegi nõus minema.
"Muidu see poleks minu pisikene salakoht," kehitas Bunny hetkeks vasakut õlga, silmis endiselt see kaval tulukene. Enda pruunid silmad hetkeks mehelt tõstnud, viis ta need mere poole. Üks kena hellitab hääl jõudis tema kõrvu, mis tähendas vaid ühte - it's surfing time.

Noormees mõtles hetke. Mis ta oleks nõus andma. Ta üritas taas meelde tuletada, kuidas sinna saada, kuid Noormehele ei tulnud see kuidagi meelde. "Ma tean vist seda kohta" rääkis Alex. "Leidsin selle kunagi. Aga nüüd ei tule küll meelde, kuidas sinna sai. Ehk siis ma oleksin nõus põhimõtteliselt kõike tegema või andma, et sinna uuesti minna" rääkis Alex jumala tõsiselt. Tema silmis võis siiski näha sära ning rõõmu. Et talle üldse meelde tuletati, et see koht olemas oli. Noormees vaatas taas kella. "Ma pean lasketiirus umbes 10 minuti pärast tagasi olema " rääkis ta nüüd. Noormehe silmad olid suunatud Naomile. "Kas tuled paugutad ka pisut?" uuris ta.

"Eks ma siis lasen enda fantaasia lendu, kuid esmalt pead sa mind õhtul üles leidma," muigas Naomi õrnalt, sättides krunni enda kuklal, mis hakkas vaikselt lagunema. Leidmata põhjust seda enam sättida, lasi neidis hoopis enda juuksed lahti, lastes neil langeda kergete lainetena tema õlgadele. Sõrmedega läbi juuste viivuks tõmmanud, võttis ta laualt enda koti ja asetas selle omale õlale. "Mul pole relvadega just kõige paremad suhted. Ning mul pole nii täpset silma ka," raputas Bunny õrnalt pead, hoides enda pruune silmi Alexil.

Noormees naeratas kergelt. "Aga seda kõike annab parandada ju" vastas Chris seepeale, kui neiu rääkis,.kuidas tal suhted relvadega üldse head pole. Noormehe huulil mängles õrn muie. Aga kui neiu ei soovinud, ega ta sundima ei hakanud ka. Igal inimesel oli ju maailmas õigus teha seda mida ta ise soovib. Vähemalt Chris tegi alati nii. Midagi vastu tahtmist ta ei teinud. Alex tõusis nüüd laua tagant püsti. "Et siis kella viie paiku otsin su üles?" küsis ta veel üle ning naeratas endamisi.

"It will take a miracle to teach me shoot," naeratas Naomi õrnalt, pruunid silmad meest jälgimas. Lisaks sellele, et ta võpatab iga paugu peale, tüdruku käed hakkavad värisema ja tema silmad kipuvad jälgima kõike muud, kui sihtmärki, tunneks Bunny ennast veel vägagi veidralt. Ta lihtsalt pole loodud relva käes hoidma. "Pigem mõni teine kord," sõnas Naomi vaikselt, pruunid silmad meest jälgimas, "ning ma loodan, et sa leiad," lisas tüdruk kerge noogutusega. Kotti enda õlal sättinud, viis ta enda pilgu ringi käima.

"Ma usun, et midagi ikka paremuse poole muutuks. Aga selge, teine kord siis" nõustus Christian. Naomi järgmise lause peale ei jäänud noormehel muud üle, kui naeratada kas tõesti ta loodab seda? "Nägudeni " lausus Chris tasa. Ta tegi neiule silma ning võttis suuna siis lasketiiru poole. Loodetavasti polnud noormees hilinemas.