Oli üks pärastlõuna, mis Alexil vaba oli. Üks päev, kus noormehel suuremaid kohustusi polnud. Ta sõi lõuna ära ning mõtles, mida teha. Ja üks mõte kargas talle pähe küll. Ta jalutas rannamajani, kust ta oma surfilaua kaasa võttis. Selle viis ta auto juurde ning kinnitas kenasti katusele. Rätik oli tal autos olemas ning shortsidega, mis tal jalas olid, sai ta vette kenasti minna. Nooruk istus autosse. Ta hakkas sõitma, Lime Cay poole. Hea vaheldus kohale, kus ta muidu noori õpetab. Vesi on vesi, kuid siiski.

Peagi jõudis Christian randa. Parkinud auto ära, võttis ta katuselt surflaua ning liikus siis rannaliivale. Seal võttis ta ära oma jalanõud ning särgi. Ta viis pilgu merele. Lained olid päris pirakad, arvestades seda, et hommikul laagri rannaosas oli laineid suhteliselt vähe. Noormees sai kohe aru, et oli õige otsuse teinud, et sinna sõitis. Laua kätte võtnud, liikus ta vette. Olles piisavalt sügaval ronis ta lauale ning lainete püüdmine võis alata.

Chris suutis kinni püüda pea iga hea laine. Ta oli ju harjutanud ja juba õpetas teisi, seega ta pidi hea olema. Lained olid mõnusad, päike paistis. It was heaven.

OT. preili maya

Täna oli see tore päev, kus oli esimene mõõgavõitlustund. Viisakusest kuulas Maya ära sissejuhatuse ning pöördus siis õpetaja poole, et kas ta võib lahkuda. Kuna tegemist on siiski laagrida, mitte niisama kohaga, kust võid sisse-välja käia millal tahad, ei olnud õpetaja sellega alguses väga päri. Aga siis tegi neidis õpetajale ettepaneku, et kui ta suudab kolm minutit vastu panna, võib ta tänaseks lahkuda. Kolm minutit on tegelikult meeletult pikk aeg, mistõttu õpetaja sellega nõus oli, sest algaja ei pea väga üle poole minutigi vastu. Kuus korda sama kaua.. vaevalt küll. Aga Maya soovi kasuks on ta olnud juuniorite meister ja pärast seda sellega pidevalt hobikorraks tegelenud, niiet need kolm minutit seal olla ei olnud just väga suur väljakutse. Õpetaja tundus kergemalt ka veel võtvat, niiet tänud vaba aja eest. Enne minemist tänas Boa õpetajat hea matši eest ning lubas järgmised tunnid kindlasti kohal olla ja kaasa teha.

Kiirelt oma toas käinud ning ennast korda sättinud, kiirustas neidis Kingstoni bussile. Miks ei võinud ta minna õhtul, kui vaba aeg on? Peamiselt selle pärast, et tal oli emaga kokku lepitud kindlaks ajaks ühele pakile järgi minek. Oma asjad korda ajanud, oleks Maya pidanud tegelikult tagasi suunduma, aga väga ei tõmmanud lahkuma. Ta oli kuulnud sellest imeilusast valge liivaga rannast, mida ta pidi nägema. Kuna oli väga kuum ilm, siis oli väike võimalus, et seal rahvast puudust on, aga minemata ta jätta ei saanud. Kui juba, siis juba.

Randa jõudnud, võttis vaatepilt Boa lausa sõnatuks. See liiv, see meri, need lained.. taevas maa peal. Ta võttis oma plätud sõrmede vahele ning kõndis veidi maad edasi, pilku merelt tõstmata. Peagi silmas ta ka inimesi surfamas. Oh, kuidas ta neid kadestas. Nii kuradi kahju, et Florence's surfamist ei õpetata. Vähemalt saab ta korraks vees ära käia, isegi, kui surfata ei saa. Ise märkamata oli ta seisma jäänud kellegi asjadest vaevu poole meetri kaugusel.

Spoiler:

Christian aga tegeles ikka lainetega. Üks oli suurem kui teine ja see oli ainult hea. Mõni laine oli isegi Christianile katsumus, kuid harjutamine teeb meistriks. Noormehe jaoks ei saa kunagi olla piisavalt hea. Alati saab paremini. Olles juba omajagu laineid püüdnud, liikus ta viimase lainega ranna poole. Päris kaldale ta ei läinud. Ta jäi oma surfilaua peale, istuma. Hetkeks vaatas ta rannas ringi ning muigas. Inimesi oli tegelikult suhteliselt palju. Järgmisel hetkel lasi ta end laua peale pikali, asetas käed kukla taha ning sulges hetkeks silmad. Puhke hetk, et varsti jälle surfata jaksaks.