Teel laagrisse oli Maya veidi suutnud ära eksida, mis tõttu ta pisukese hilinemisega kohale jõudis. Peahoone oli nii hämmastav. Oma kodu võiks samasugune olla. Aga et oma majake siin üles leida? Ohkama võttis. Aga ta vist nägi nii eksinud seal välja, et keegi tore tädike tuli talle teed juhatama. Nägi ta välja igati, nagu ta korraldustiimis oleks. Majakese poole, mis järgmisteks kuudeks ta koduks on, kõndides, uuris ta ümbruse kohta ja ka seda, kellega ta ühes toas on. Ega ta muud tarka nende inimeste kohta teada saanud, kui et tema see kõige vanem on. Ehhh, nuta või naera. Ega väga vahet vist pole, sest Maya ise kipub üsna tihti päris lapsik olema.

Ühel õlal kitarrikott ning teisel võrdlemisi suur pruun õlakott, ühes käes vintage kohver ning teises veidi uuemat sorti kohver järgi veeremas, jõudis ta ilusti oma maja ukseni. Seest oli hääli kuulda, niiet ilmselgelt ei olnud ta esimene. Suure tõenäosusega tegelikult ka viimane. Stiilne hilinemine. Jõudis ta kohale parasjagu selleks ajaks, et kuulda endast tunduvalt jumekama neiu lauset. "Kes ees see mees, aga sellise suhtumisega meist väga häid sõpru ei saa. Kapis olev ruum läheb neljaks, sest see on mulle samapalju kodu järgnevateks kuudeks, kui sulle ja teistele toakaaslastele," alustas Maya suhtlust veidi tõsisema tooniga, olles ukse enda järel kinni lükanud. "Maya Ara Seo. Üldiselt kutsutakse Boaks või eesnimepidi." tutvustas ta ennast, jätmata oma kahe lause vahele erilist pausi, et keegi midagi vastu kobiseda saaks. Toon oli aga tunduvalt sõbralikum ning ka näol oli siuke kerge naeratus.

Kuna Maya oli viimane, siis väga voodivalikut tal polnud. Aga ega ta ei pahandanud ka, sest nari on tegelikult päris mõnus koht magamiseks. Viinud nüüd pilgu teiste tüdrukute kohvritele, siis vähemalt neidisele endale tundus, et tal on kõige vähem asju kaasas. Boa ei näinud, miks tal on vaja kaamelit mängida ja nii palju asju kaasa võtta, kui on võimalik ka vahepeal pealinnas ostlemas käia kui selleks vajadus tekkima peaks. Pealegi mahutas ta niikuinii suurema osa oma garderoobist nendesse kahte kohvrisse, lisaks muud tarbeesemed. Nii oma kitarrikoti kui ka õlakoti pani ta esialgu oma narisse. Asjade lahti pakkimisega kavatses ta veidi hiljem tegelema hakata. Oleks vast targem esialgu tutvusring ära teha ja üleüldse kohaga tutvuda. Praegu olid emotsioonid küllaltki laes ja ei tõmmanud asjade lahtipakkimiseni. Kohvrid tõstis Maya lihtsalt seina äärde, et need kellelegi ette ei jääks. Või kui, siis minimaalselt.

Veidi toas ringi vaadanud, jäid talle silma nood sahtlid, mis narivoodi all olid. Üle lugenud, sai ta neid kokku kaheksa. "Neid on igaühele kaks, jah?" pöördus ta teiste poole nii viisakusest, kuigi see ilmselge oli. Eeldades, et too jumekas neiu siin mingit ebaõiglast omaalgatust jälle teinud pole.

Seljas kandis ta musta valge-polka-täpilist seelikut, mis ulatas seistes enamvähem pool teed puusades põlvedeni. Ülalpool oli lihtne hall veidi vabamalt istuv tank-top, mille saba seelikuvärvli all oli. Kaelas rippus pikema keti otsas lihtne poolkuu ning et päris paljajalu poleks, siis kandis ta lihtsaid valgeid tenniseid. Juuksed olid aga lahtiselt, vasakult poolt tukk kõrva taha lükatud.