Kenneth oli söökla kokatädidega kiirelt sõbrunenud ning näidanud ka neile mõningaid maitsvaid, ent lihtsaid ja kiireid nippe, kuidas toitu paremaks muuta. Kutt oli saanud kui selleks köögiabiliseks. Seetõttu oli tal eelis kõigi ees ning ta moosis kokatädid ära, et nood talle söökla ja köögi võtmed annaks. Kuna ta naeratas oma alatist võluvat naeratust, ei olnud võtme saamine kuigi raske. Kokkamist ta armastab ja seda ei saanud teha väga kuskil, kui ainult laagri köögis, mis oli tavaõpilastele suletud. Aga enam mitte, vähemalt Kennethile.
Kell oli 11 õhtul, kui kutil ei olnud absoluutselt und ja ta otsustas köögis väikese söögipoolise endale valmistada. Puhtjuhuslikult unustas kutt söökla ukse samuti lahti ning köögis olles ei kuule, kui sealt keegi siseneb. Aga kell oli juba nii hiline, et vaevalt. Ta küpsetas toagrillil lihatükke ja maitsestas neid, kuna need olid peamine koostis steak sandwichile. Samal ajal hakkis ta salatit, mis võileiva vahele läks, kuid hoidis pilku ka lihatükkidel. Tõotas tulla suurepärane eine enne magamaminekut, kuigi taoline söögikord ei olnud soovitatav.

OT: Daisy

Õhtu oli käes ning reeglite rikkumine oli alanud vist põhimõtteliselt kõigi poolt. Öörahu oli küll olemas, kuid mitte keegi ei maganud ega viibinud oma majas. Daisy hiilis samuti vaikselt välja, ta oli võtnud kaasa väikesed grill juustuvorstid ja suunduski nüüd grilliplatsi poole, et väikestviisi mõnusat õhtusnäkki süüa. Tee poole minnes jäi söökla, millel oh imede ime.. uks oli lahti ja tuled põlesid sees. Lihtsalt nii igaks juhuks tahtis ta kontrollima minna, kuigi teadis, et kui seal on mingid sööklatädid, siis jääb ta vahele ja olukord pole kiita enam. Võta või jäta, kuid tüdruk sisenes ja avastas oma laagrikaaslase pättust tegemas. Samas kes oli tema, et nüüd tüüpi süüdistada, ise oli samasugune reeglite rikkuja. "Hei, mis head süüa teed ka?" küsis Rae, suul helklemas väike naeratus. "Mulle võid ka pakkuda .. oh ja tegelikult, kui sa juba grillid siin, siis mu vorste viitsid grillida? Ma mõtlesin seda küll natukene huvitavamal viisil teha, kuid avastasin sinu, seega võid ju midagi mu heaks teha?" tüdruk tegi nüüd neid anuvaid kassi silmi ja turtsatas kergelt naerma.

Salat oli lõigutud ja grillil sai väikestel lihaviiludel teine külg keeratud. Kuna grill oli juba kuum, peaksid teised lihapooled kiiremini valmima. Samal ajal tegi ta soojaks ka saia, mille lõikas ennist veel pooleks. Kolmkümmend sekundit mikrolaine ahjus ja soojad nad olidki. Salati ning kastme sättis noormees sinna vahele ära ning nüüd jäi oodata vaid väikesed lihaviilud. Kenneth ei oodanud kedagi kööki, seega võpatas pisut, kui üks tütarlaps teda kõnetas. "Hei. Lihavõilebu valmistan. Lõhnavad isuäratatavalt, ma tean," kiitis Kenneth end naljatades ning mõõtis nüüd tütarlast pealaest jalatallani. Päris kenake oli teine. "Ega ma kade ei ole, seega võin sinuga jagada küll. Olengi just hetkel kahte tegemas," vastas Kenneth. Ta tegi justnimelt kaks, sest arvas, et ise on nii näljane ja ei suudaks oma maitsvaid võileibu niikuinii järgi jätta. "Grill on soe, seega miks mitte," nõustus nooruk ning saatis neiu suunas võluva naeratuse, võttes seejärel grillvorstikeste paki tema käest ja tegi selle lahti. Grillvorstikesed said ükshaaval grillile asetatud. "Muide, ma olen Kenneth," taipas kutt, et oleks õige aeg end tutvustada. "Tahad sa mingit mahla ka kõrvale? Ma olen kindel, et neil külmikus leidub nii mõndagi."

Neiu suule tekkis särav ja lai naeratus, kui laagrikaaslane oli nõus tema grillvorstikesi valmistama. "Igastahes ma maitsen su leiba, ülejäänud jätan heaga sulle, sest mul on endal veel vaja vorste ka süüa." jutustas tüdruk ja haaras seejärel grillilt kuti leiva. Päris hea oli, tavalise grill leiva kohta võinuks öelda, et too tüüp oli seda vist hoolega valmistanud. Tõesti maitses hästi. "Hmm, nii hea! Oled kindel, et see on tavaline lihavõileib?" küsis tüdruk ja andis siis leiva hetkelise koka kätte. Ta vaatas, kuidas see noormees seal tema grillvorstidega askeldab, samal ajal läks aga sinna, kus oli kraan, et saada vett. Palav õhtu ja soe ruum ajas januseks. "Oih, kuidas ma võisin olla nii ebaviisakas, et ei tutvustanudki end kohe alguses?! Daisy olen, Daisy McRae pikemalt, et sa mind kellegagi seganimi ei ajaks. Mine sa tea, ehk on siin laagris veel mõni Daisy." nüüd langes tema näole lõbus pilk ja lustakas naeratus. "No lähme vaatame äkki?" tegi Rae nüüd ettepaneku, kuigi ei mõelnud selle peale, et vahepeal võivad ju vorstid kärssama minna. Nii muuseas ja teema arenduseks küsis Daisy "Ma lihtsalt huvi pärast uurin, kust sa üldse pärit oled?"

Lihavõileivad said veel lihvitud ka riivjuustuga, mida ta sinna vahele pudistas ja korraks grillile asetas, et juust pisut ära sulaks ning võileivad kenasti soojad oleksid. Valmis nad igatahes olid ning paras aeg oleks olnud neid taldrikule tõsta, kuid järgmisel hetkel haaraski temaga köögis viibiv neiu võileiva ning kiitis seda peagi. Kenneth naeratas, sest oli ju hea, kui tema tehtud toitu kiidetakse. "Minu oma retsept," sõnas Kenneth õrna muigega. "Ma arvan, et igaüks oskaks seda valmis teha, nii et see on üsna tavaline. Mõni võib-olla kasutab teistsugusemaid kastmeid, mis huvitavaid maitseid juurde lisavad," seletas veel Kenneth. Seejärel võttis kutt tüdruku käest võileiva ja asus seda ise edasi mugima, veeretades grillvorste teisele küljele. "Meeldiv tutvuda, Daisy McRae. Ma olen Kenneth Alden," tutvustas nooruk end samuti täisnime kaudu, sest Daisy oli ju sama teinud. "Aga lähme," naeratas ta õrnalt ning jättis vorstikesed hetkeks grillile särisema, liikudes koos neiuga külmkapi juurde. Seal oli ikka vähemalt kolmkümmend suurt pakki mahla riiulitele ja küljeriiulitele ära mahutatud. Üks oli apelsini oma ja teine segumahl. "Kumba soovid? Meil on siin apelsinimahla ja segumahla," uuris Kenneth, viies pilgu Daisy poole. "Ma olen sündinud Kanadas, aga viimased kolm aastat olen Jamaical elanud," vastas kutt neiu küsimusele. "Kust sina pärit oled?" küsis ta samamoodi vastu, ent eeldas, et kuskilt Mehhikost või Hispaaniast või Lõuna-Ameerikast.